AINO JUHANSON 22.08.1928 - 06.10.2014
Aino ärasaatmine on esmaspäeval 20. oktoobril kell 12.00 Viimsi kirikust. Rahulikku teed heale inimesele keda mäletavad ka minust palju nooremad!
Järelhüüe Õpetajate Lehes
Artikkel õpetajate lehest 16.oktoober 1998.a autor Ülo Tikk
Me tulevik elab me lastes. (Ülo Tikk)
Niisugune on Kullo lastegalerii moto, mis kaunistas ka galerii 15. sünnipäeva kutset. Pidu ise peeti üleeile Kuninga tänava pika ajalooga majas. Tegevusaastate jooksul on galeriis välja pandud üle 300 ekspositsiooni. Korraldatud on laste ja noorte isikunäitusi, aga ka kunstiringide ja stuudiote ülevaatenäitusi. Sageli võib majas uudistada kunstiõpetajate isikunäitusi ja külalisnäitusi välismaalt.
Maja keskaegne interjöör on inspireerinud luule-, muusika- ja näitemänguõhtuid. Valikuvõimalused on avarad. Kõik need 15 aastat on maja töid ja tegemisi juhtinud AINO JUHANSON, kes alles hiljaaegu tähistas juubelit.
Oma lapsed
Omadeks kutsub Aino Juhanson kõiki lapsi, kes Kuninga tänava majas käinud. Ometi kuulub ta avaras hinges eriline koht kunagise poisteklubi agaramatele liikmetele.
Kui ma 1983. a septembri lõpus siia tühja majja tulin, olin üsna nõutu. Maja tuli avamiseks ette valmistada ja näitus kokku panna. Ise tuli otsustada, mismoodi ja kuidas. Lisaks sellele vooris siit läbi linnarahvast, et uhket maja uudistada. Ma ei saanud keelata, sest kui palju neid keskaegseid maju peale Raekoja ja Ajaloomuuseumi siis ikka rahvale avatud oli.
|
AINO JUHANSON: "Alates 1955. aasta jaanuarist, mil pioneeride paleesse tööle läksin, on lapsed alati mu ümber olnud ja aidanud. Palee teatris oli ikka mõni abivalmis poiss käepärast, kellele öelda, et võta otsast kinni ja aita tõsta, too, ulata, vii..."
|
Et töötasin majas üksi, tundsin end üksikuna. Alates 1955. a jaanuarist, mil pioneeride paleesse tööle läksin, on lapsed alati mu ümber olnud ja aidanud. Palee teatris oli ikka mõni abivalmis poiss käepärast, kellele öelda, et võta otsast kinni ja aita tõsta, too, ulata, vii...
Just poistega on mul eriti hea klapp olnud, vanas majas Ujula tänavas oli mul alati kamp poisse kamandada. Lihtsalt kujunes välja üks lavameeste brigaad, kes tegi absoluutselt kõike, mis majas vaja oli. Aga nad sindrid kasvasid ruttu suureks ja mõni sai isegi õpetajaks. Urmas Nuutre on praegugi Kanutiaia Noortemajas poisteklubi juht. Hea meel oli poiste pärast, aga siin istusin üksi tühjal kohal."
Oma poiss Juku
Et uudistajaid vooris uue maja uksest sisse ja välja, et jäänud uudishimulikud marakratidki tänavale passima.
Kõigepealt tuli üks noorsand, astus tähtsalt uksest sisse ja teatas: "Ma tulin õige vaatama, mida siin plangu taga mitu aastat tehti." Tulija oli Karl Martin. Sinijärv priinimeks. Tema pinginaaber Peeter oli häbelikum, läks ukse pealt tagasi. Aga järgmine kord tulid juba koos ja jäid. Nii sai kokku Reaalkooli punt. Tuli ka Kusti-poisse ehk Gustav Adolfi omi. Mõtlesin, et nüüd on mul abilised olemas, kes vähemalt linnarahvale ekskursioone korraldavad. Aga võta näpust, alguses oli tegemist, et kahe kange, alati rivaalitseva kooli mehed ühist vankrit vedama panna.
Poisse oli mõistagi igasuguseid: ühed olid töö-, teised muidumehed. Ega nad siia tööd rügama tulnudki. Teismelised poisid otsisid urgu, kus oma salaseltsi teha, ja eks meie sopiline maja hakkas neile meeldima. Tegelikult olid nad kõik omateada kirjamehed, kes juba varem üksjagu lugusid valmis treinud. Harjusime üksteise seltskonnaga ära ja minust sai neile oma poiss – Juku. Korraldasime mitmesuguseid rollimänge, isegi psühholoog oli selles abiks. Poisid läksid päris hoogu. Ühe kohtupidamise rollimängu juures panin tähele, et üks poiss elab väga tõetruult oma rolli sisse. Soovitasin talle Kullo teatristuudiot ja andsin noorhärrast ka Maret Oomerile märku, sest teadsin, et tal poisse just jalaga segada ei ole. Sel ajal mängiti teatris tõsiseid tükke.
Kui noorhärra oli teatris mõnda aega näitemängu teinud, tahtis ta ka lavastajana kätt proovida ja galerii saalides ühe tüki lavastada. Sel ajal oli meil väljas müstilist laadi näitus soomlastelt. Poisid seadsid siis miimilise, ilma tekstita loo, pealkiri oli vist "Inimene ja jumal". Tegid selle kahe mehega ära, pimedas ja küünlavalgel. Igas ruumis lavastati omaette lugu. Publik (suuremalt jaolt oma teatrirahvas) käis mängijatel sabas. Nii said alguse teatri- ja muusikaõhtud. Aga ükskord saab iga aeg ümber, poistest said tudengid ning klubi see koosseis läks laiali. Ehkki galeriid pole nad unustanud ja külas käivad ka praegu.
Rõngassabad ja lihunik Johnson
Ega loodus tühja kohta salli. Ükskord vanalinnapäevade ajal vajus kamp Reaalkooli poisse sisse näitust vaatama, sattus majast vaimustusse ja jäigi. Nimetasid ennast Rõngassabade Ühinguks.
See ühing oli väga kompaktne seltskond, kes otsis paika, kus segamatult koos käia. Nad olid ajakirjaniku soonega noorhärrad, kes andsid välja "Rõngassaba" ajalehte, milles väljendati oma suhtumist ühiskonnas toimuvasse, valiti presidente ja peeti missivõistlusi. Kõik nagu elus eneseski. Nende jaoks ei olnud mina enam Juku, vaid lihunik Johnson, sain n-ö aukõrgendust. Üks neist poistest, Martin Palm, kirjutab siin-seal tänapäevani, põhiliselt teatrikriitikat. Minu teada õpib ta Humanitaarinstituudis. Olen poiste käekäiguga kursis. Kahju vaid, et nende järelkasv kipub feminiseeruma – esimese satsi poistel Karl Martiniga eesotsas on puha tütred.
Oo-st-kee "Õõ-htulee-ht-ee"!"
Kui rõngassabadega sai viis-kuus aastat tagasi asi ühele poole, ilmusid vanalinna tänavatele ajalehepoisid, kes üürgasid: "Oo-stk-ee "Õõ-htulee-ht-ee"!" ja ujutasid ajalehepakkumistega tänavad üle. Käisid mullegi ukse vahelt pakkumas, ise külmast näost sinised ja ninaalused leemendamas. Kutsusin nad tuppa sooja ja ajasime juttu. Enamjaolt olid nad Lasnamäe suurte perede lapsed, kes koolis käia ei viitsinud. Sain ühe tuppa kutsuda, kui kogu kamp oli järel, olid kõik vennad. Järgmine kord võeti naabripoiss omakorda oma vendadega kaasa. See seltskond käis koos aasta või poolteist. Ajasime tõsist juttu. Rääkisin, kuidas vanasti tänavatel lehti pakuti, kuidas rahvasummas liikuda – päri- või vastupäeva. Koolis nad küll suurt ei käinud. Üks vahest käis 1. eriinternaatkoolist mööda ja ehk astus vahel sisse ka.
Kui poisid olid mulle oma eluloo ausalt ära rääkinud, mõistsin, kui raske on nende ja nende perede elu olnud. Vanematel harilikult tööd polnud, mõnel veel ema titega kodus. Pididki poisid ise teenima hakkama. Nüüd peaksid nad kõik juba kroonuealised olema.
Vanaema ja lapselapsed
 |
| Poisteklubi asutajaliikmed Karl Martin Sinijärv (paremal) ja Erkki Juhandi. Esimene nüüd tuntud literaat, teine Viimsi koguduse diakon. |
Kunagine Pioneeride palee esteetilise osakonna juhataja ja tänane lastegalerii perenaine on ise maalikunsti tudeerinud kuus aastat. Alustas 1948. a Tallinna Tarbekunsti Instituudis monumentaalmaaliga ja lõpetas 1953. a ERKI-s maali eriala. Kodus on ta ka näitekunstis ja raadiotöös, sest juba keskkoolipäevil tegi agaralt Tallinna Noortemajas Laial tänaval (praegune Nukuteater) näitemängu, tudengina aitas Eesti Raadio lastesaadete toimetajal Bernhard Lüllel lastesaadete käsikirju vorpida ja lastega saadete eel proovegi teha. Nii et poisteklubis võis ta julgelt juhendada nii näitemänguharrastajaid kui ka ajalehetegijaid.
Lisaks endiste hoolealuste oma lastele on Aino Juhansonil kolm lihast lapselast. On's nemadki andekad?
Otse loomulikult. Ilmselt vanaemasse. Kõige vanem, ütleme, et Martin (nüüd on ju kombeks kirjutada, et nimed muudetud!) lõpetab tuleval aastal gümnaasiumi ja on tulihingeline astronoom. Istub ööd ja päevad Hiiu Tähetornis ja sinna vist jääbki.
Ülejäänud kaks õpivad Tallinnas Mooni tänava koolis. 13-aastane Margus mängib klaverit, aga tal on ka ajakirjanikusoont. Kõige paremini istub tal spordivõistluste korraldamine. Meie maakodus Tsoorus Antsla kandis peetakse juba mitmendat suve olümpiamänge – ikka lipu heiskamise ja langetamisega. Staadion on heinamaale tema ja naabripoiste rajatud. Tänavune august möödus Erki Noole triumfi tähe all. Vaat sellele elasin isegi mina kaasa. Maal meil telekat ei ole, ajasime raadioga läbi. Minul polnud sellest häda, olin eelmine suvi Tallinnas, kui Kadriorus Euroopa ässad koos olid, ja mul oli pilt silme ees.
Mind ennast võttis teivashüppe võistlus juba raadiost kuulates võhmale, kui Nool iga kolme minuti järel uuele katsele läks. Noole kuldmedal oli minu selle suve kõige suurem elamus. Tõsijutt! Niipalju siis seekord noorhärradest.
Meie peres on veel 11-aastane preili Terje. Joonistab peres kõige paremini. Aga tänapäeval peab olema läbi löömiseks väga tugev natuur. Pead tegema endale selgeks, mille nimel püüad ja kuhu tahad välja jõuda. Vanasti oli maalikunst, mida ise õppinud olen. Kas nüüd ka on? Ei vist. Selleks, et oleksid Kostabi või Navitrolla, peab olema äriidee, muidu pole sa keegi. Kui sulle ikka looduse poolt sõnumit pole kaasa antud ja lisaks sellele veel tugevat iseloomu, et oma idee ellu viia, pole mõtet üritadagi kunstiga leiba teenida.
Nii arvan mina. Aga sellest hoolimata ärgitan noori ikka looma ja katsetama ning oma töid teistelegi vaatamiseks Kullo lastegaleriis üles panema.
Kuninga 6 uksed on valla.
Juubilari mõtteid vahendas
ÜLO TIKK
